Epp Kubu virtuaalnäitus “Paralleelne kiir”

Epp Kubu virtuaalnäitus “Paralleelne kiir”

Epp Kubu on vabakutseline visuaalkunstnik, filmitegija ja stsenograaf, kelle näitus “Paralleelne kiir” oli avatud galeriis Positiiv märtsis 2020. “Paralleelne kiir” on visuaalne essee, mis võrdleb ja uurib loodusmotiive ning inimese poolt loodud valgusolukordi filmivõtetel. Nüüd on võimalik vaadata kunstniku poeetilist koosmängu valguse, värvi ja ruumi vahel virtuaalnäitusena (autor Epp Kubu). Pressifotod leiab siit.

Milline oli näituse valmimise loominguline protsess ja kuidas Epp Kubust sai valgusekollektsionäär, saab lugeda alljärgnevast intervjuust kunstnikuga (Epp Kubu: valgus on tarkus. Positiiv 40/2020. Küsimusi esitas Kristel Schwede):

Kuidas „Paralleelne kiir” valmis?

Tegemist on väljapanekuga fotodest, mida olen mitme aasta jooksul intuitiivselt, tunde ajel teinud. Pildistades ma ei mõelnud, et teen näituse, need on mu igapäevased tähelepanekud valgusest. Olen obsessiivne valguse ja peegelduste vaatleja, kes jälgib naudinguga, kuidas aknast tuppa langev valguskiir liigub ruumis eri suundadesse, korjab üles värve ja projitseerib need nahale. Näitusel on nii miksitud, filmivõtetelt leitud kaadritagused olukorrad kui ka lihtsalt elust võetud hetked. Lasin seekord alateadvusel voolata ja vältisin sotsiaalset, ühiskonnakriitilist kunstnikupositsiooni.

Millal märkasid, et valguse taustaroll on asendunud millegi sulle tähendusrikkamaga?

Valgus on elu allikas, samamoodi nagu vesi ja õhk. Päikesevalguse iseloom ruumis stimuleerib ja mõjutab tajusid, meeleolu ja heaolu. Valgus joonistab välja vorme, materjale, pindu, rütme ja ajalugu. Päikesevalguse peegelduste ja varjude jälgimine inspireerib mind.

Valgust hakkasin rohkem märkama, mõistma ja ise looma, kui läksin BFM-i õppima operaatori erialale. Minu pilku suunasid õppejõud ja kursusekaaslased, kellega hakkasime katsetama, kuidas päikesest kiirgavat ja pilvedest peegelduvat valgust või inimese loodud lambivalgust jäljendada kino vahenditega. Kuna kaamerasilm pole nii tundlik kui inimese silm, siis on vaja kaadri eksponeerimiseks ja ruumilisuse saavutamiseks lisavalgust. Valgus filmis ja fotograafias on vahend, et luua atmosfäär loole, et filmitavad või pildistatavad objektid taustast eraldada, anda teada meie tajudele nende objektide värvidest ja vormidest ning tekitada lamedale fotopaberile või kinoekraanile kolmemõõtmeline kujutis. Võib isegi öelda, et valgus on tarkus, mis annab teavet ümbritsevate keskkondade kohta, ja pimedus peidab need.

Kui ei ole valgust ja midagi pole näha, hakkab tööle fantaasia. Tekivad kahtlused, et midagi võib juhtuda. Pimeduses on müstika. Kinos ja fotograafias on kaadrite valgustamine osav petmiskunst. Inimese tajude petmine.

Kas „valgusekollektsionäärina” on sinu meelest loomuliku valguse maagial või tehnilise valgusega loodud atmosfääril erinevusi?

Minu jaoks pole eriti vahet. Tehnilise valgusega võib saavutada loomuliku päikese- või kuuvalguse atmosfääriga väga sarnaseid tulemusi. Lampidega saab luua ka valgust, mida looduses ei esine, midagi täiesti uut. Näiteks, kui võtteplatsil on üles pandud valguspilt ja kinokaamera otsib oma objekti ning vaatab ühes kindlas suunas, siis mulle pakub huvi vaadata oma fotoaparaadiga teises suunas, kus on ka valguspilt, kuid see on juhuslikult tekkinud.

Päikesevalgus muutub kiiresti ja seda tabada kinokaamerasse „kuldse tunni” ajal (veidi pärast päikesetõusu ning enne päikeseloojangut), mis kestab vahel vaid 20 minutit, pole piisav aeg, et kaader ära filmida. Tehnilise valguse eelis on filmivõtetel olukordades, kus on vaja üht valguspilti hoida aja jooksul pikalt samasugusena, et jõuaks ära filmida stseenid ja et hiljem montaažis need kaadrid ühilduksid ka valguse mõttes.

Mil viisil mõtestad valguse muutlikku olemust ja fotograafiat kui meediumi?

Meile tundub, et päike liigub, kuigi tegelikult liigub maakera ja meie koos sellega.

Lugesin kuskilt, et päikesevalguse tugevus ja iseloom meie planeedi suhtes pole väga muutlik, see muutub vaid iga 11 aasta tagant. Muutub ilmastik. Meie ruumitaju teiseneb, kui pilved liiguvad päikese ette ja atmosfäär sekunditega muutub, olles ühel hetkel helge ja kutsuv, teisel pime ja hirmuäratav.

Ilma valguseta poleks ka fotomeediumi, mis põhinebki valguse püüdmisel kaamerasse ja selle muundamisel kujutiseks.

*

Epp Kubu (1982) on õppinud Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis (BFM) mängufilmi operaatori erialal ja Eesti Kunstiakadeemias interdistsiplinaarseid kunste ja stsenograafiat. Kunstnikuna on ta katsetanud erinevate (ühiskonnakriitiliste) nüüdiskunsti väljunditega: kohaspetsiifilise installatsiooni, performance’i ja videokunstiga. Ta on 10×10 meetrit rühmituse liige ja algataja. “Paralleelne kiir” on kunstniku kolmas isikunäitus, tal on olnud üle 15 grupinäituse.

Vt lisaks:

Epp Kubu kodulehekülg http://eppepp.com/ ,
Eesti filmi andmebaas https://www.efis.ee/et/inimesed/id/12021 ,
Eesti Teatriliit http://etbl.teatriliit.ee/artikkel/kubu_epp1