Foto: Kristel Schwede. Pelgulinna Päevade 2018 näitused. Eve Kiileri ja Peeter Langovitsi dokumentaalfotod Pelgulinnast.

Pelgulinna päevadel, 26. ja 27. mail kell 11-16 nägi galeriis Positiiv (Roo 21a) kahte dokumentaalfotode näitust, mis on inspireeritud Pelgulinna asumist. Kunstnik Eve Kiiler (s 1960) uurib oma fotoprojektides muutusi linnamaastikes, Peeter Langovits (s 1948) on pühendunud oma kodulinna igapäevaelu jäädvustamisele.

PEETER LANGOVITS: Pelgulinnas olen ringi liikunud enam kui pool sajandit, fotoaparaadiga vähem. Mulle meeldivad suurtest betoonasumitest enam Tallinna vaiksemad linnaosad ja nii olen aegade jooksul Pelgulinna sageli ka jäädvustanud. Selle ajaloost tean ilmselt pisut enam, kui keskmine tallinlane. Sugulased elasid Rukki tänaval, hea sõber Kolde puiesteel. Käisin koolipidudel tantsimas 46. keskkoolis (praegune Pelgulinna Gümnaasium) ning hiljem lõpetas selle kooli ka tütar. Teistes linnaosades elades sõitsin läbi Pelgulinna Koplisse, kui õppisin TPIs. Juba siis köitis mind Pelgulinna vanem osa, selle rohelus ja alleed, vanad puitmajad ja 1930. rajatud ehitised. Mäletan kunagist kolhoositurgu Mulla tänava alguses ja sinna kerkinud uut Mööblimaja, samuti aega kui rajati Sõle tänav ja kui liikuma hakkasid trollibussid. Meeles on ka jalakäijate sild mis ühendas Kalamaja Pelgulinnaga, lõputud kaubarongid ja Koplisse sõitvad logisevad trammid, aga ka tüütud seisakud Telliskivi tänaval, kui rongid manööverdasid.
Nüüd külastan uudishimust kaameraga seda asumit peaaegu igal nädalal. Need käigud Pelgulinna on omalaadsed avastusretked, mil vanad tuttavad paigad üllatavad muutuva valgusega erinevatel aastaaegadel. Ole ainult õigel ajal õiges kohas. Tänavapiltnikuna köidavad mind kõige argisemad asjad, nende omavaheline seos ja suhted ümbritsevaga.
Pelgulinn eristub teistest linnaosadest oma sõjaeelsete ehitistega ja säilinud tänavate üldpildiga, nüüd ka omanäoliste uute rajatiste poolest. Pelgulinna aedade värvikas muster annab hästi edasi piirkonna nägu, kus vana ja uus on kokku põimunud.
Kõrvalseisjale torkab silma ka süvenev kogukonnatunne ja armastus oma muutuva kodukandi vastu ning soov säilitada miljööväärtuslikku. Sõle tänavast Pelguranna poole jääv nõukogude perioodil rajatud osa seostub pigem Tallinna teiste paneelmajade asumitega, majades pole Pelgulinnale omast atmosfääri ja nad ei eristu teistest suurtest rajoonidest.

EVE KIILER: Tean Pelgulinna asumit hästi, olen 1970. lõpust Tallinnas elanud ja käisin tihti külas oma Sõle tänaval elavatel sugulastel. Kui õppisin nõukogude aja lõpus Eesti Kunstiakadeemias arhitektuuri ajalugu, tõid õppejõud heldinult näiteid Oma Kolde majadest, mis olid esimese vabariigi ajal ehitatud töölisklassile. Ise elasin sel ajal Lasnamäel ja elukeskkondade kontrast oli suur.
Huvitav on olnud vaadata, kuidas kunagistele puhta joonega Oma Kolde majadele, mis olid funktsionalistliku stiili supernäiteks, on aeg lisanud itaalialiku imitatsioonikihi. Kui näitan tuttavatele sõnajalgade rohelusse uppunud eesaedu, siis küsitakse, kas need on Itaalias pildistatud. Arhitektuuri ajaloo seisukohast on huvitav, kuidas inimesed oma elukeskkonda iluaiandusega kodustavad. Näha on ka haldussuutlikuse erinevusi, mis toob kontrastid korda tehtud ja parandustöid ootavate majade puhul esile. Nõukogude ajal olid kõik majad ühtemoodi luitunud.
Suveajal, kui oma fotoprojekte teen, liigun rohkem linnas ringi, kuid pean tunnistama, et asumite piire ma eriti ei teadvusta. Pigem liigun erinevate pidepunktide vahel. Pelgulinnas on nendeks galerii Positiiv, Flo Kasearu majamuuseum ja Pelgurand.