Kevade Positiiv 48/2022 on valmis!
Kuidas dokumenteerida siseilma või fotolavastada müüte? Kuidas sünnivad kuraatoriprojektid? Millised seosed on fotograafial ja utoopial? Aga graafikal ja fotograafial? Millised teemad on südamelähedased noortele fotograafidele?
Soome dokumentaalfotograafi Sanni Saarineni huvitab nähtava reaalsuse asemel mentaalsetes ja sisemistes maastikes toimuv. Kaupo Kikkas on lavastanud müstilised siserännakud, toetudes inimkonna vanadele müütidele.
Üle Pikkov arutleb, kuidas fotograafia, muutes argisuse kunstiliste vahenditega esteetikaks, kannab endas utoopia ideed, nägemust idealiseeritud maailmast.
Tanel Roomere on enda tegelaskuju vormistanud kollaažitehnikas osana keskkonnast. Nii sulanduvad kokku fotokunstniku isik, tema mälestused ja märkamised reisidelt ning kauged maad.
Kuraatorid Gregor Taul ja Siim Preiman räägivad, millised kuraatoriprojektid ja teemad on olnud neile südamelähedased ja kuidas kuraatori mõiste tähendus on nende meelest aja jooksul muutunud.
Tallinna Graafikatriennaal tegeleb praeguse veidi äraspidise ajaga absurdi võtmes. Oskus näha ümbritsevat elu kui absurditeatri näitelava, seda eriti poliitiliselt või ühiskondlikult keerulisel ajal, mõjub vabastavalt.
Brit Kikase fotogrammid maonahkadest suunavad mõtlema muutuste ja ümbersünni teemal.
Martin Buschmanni portreefotod moe-show lavatagusest saginast esitavad küsimuse, kus lähevad piirid iseendaks olemise ja erinevate rollide vahel.
Annika Vihmann on dokumenteerinud koduseid hetki, kui väike laps oli haige, ja loonud visuaalse terviku argielust, mis on tuttav paljudele.
Narva noored fotoringist Positiiv avaldavad muljet tõsiste teemade käsitluse ja pühendumisega.