Talve Positiiv 47/2021 on valmis!

Fotograafia on tihti individuaalne ala, kus teoste valmimise ajal saab fotokunstnik nõu pidada vaid iseendaga. Kuid ellu ärkab kunstilooming alati siis, kui ta muutub kättesaadavaks paljudele ja elab edasi vaataja mälus. Kui palju keegi nähtust kaasa soovib võtta, oleneb ühistest kokkupuutepunktidest. Järelmõtisklused iseendaga pärast kunstiloominguga tutvumist tekitavad sama ergastava tunde kui esmakordne teostega tutvumine. 

Ajakirja avalugudes esitleme mustvalgeid ajatuid portreesid väljapaistvatelt fotograafidelt: Arno Rafael Minkkinen, Robert Capa, André Kertész, Brassaï, László Moholy-Nagy, Martin Munkácsi ja André Perlstein.

Daniil Zandbergi polaroidportreed on väikesed pildid suurtest näitlejatest. Anneli Ivaste on avanud ukse muusikute proovisaali, mis on täis helisid, vibratsioone ja loomingulist kaost.

Gabriele Beveridge ja Marge Monko uurivad näitusel „Suur teeskleja” iha ning kaubandusväljapanekute seoseid ja piire. Kuraator Annika Toots kogus Vaal galeriisse kokku vaikivad maastikud ja uuris, mida on neil rääkida mineviku, ajaloo ja inimeste käitumismustrite kohta.

Tanel Verk fotomuuseumist kirjutab ajaloolisest broomõlitehnikast ja uurib Tarmo Rätsepalt, kuidas selles tehnikas valmis fotograafi uus linnaseeria.

Kristel Schwede avab kunstisõltuvuse ja neuroesteetika teema informaatikainsener Taavi Valdlo juhtumi abil, kes on 50 aastat iga nädal kunstinäitustel käinud. Ülo Pikkov arutleb, et dokumentaalne fotograafia sisaldab peale inimese vaatenurga üha rohkem ka tehisintellekti arusaama maailmast ja on aeg dokumentaalsus fotograafias uuesti lahti mõtestada. Martin Buschmanni uus seeria käsitleb sündmusfotograafiat virtuaalkeskkonnas. Füüsik Jaak Kikas on võlutud Johanna Nurme kümaatikutest, lainete fotograafiast.

Annika Haas kutsus fotomuuseumisse kokku erinevate alade fotoinimesed, et arutleda Eesti ühtse fotokogukonna teemal.